toodud terwiste, õnnesoowide ja kingituste eest soojalt. Koju tulles andis ta neile kirja kaasa, mis nad oma saatjatele ära pidiwad andma. Sellest tänukirjast on kuninga sekretär Kassidor ärakirja teinud, mis Rooma kuninglikus kirjade kogus praegu weel alal on ja nõnda käib:
d. Theodorichi tänukiri. „Teie saadikute siia tulemisest näeme meie, et teil suur himu on meiega tuttawaks saada. Et teie, ehk te küll mere kallastel elate, meiega siiski mõtete poolest ühendatud soowiksite olla, on meile üli armas ja kallis palwe. Niisama rõõmustab meid ka see, et meie nimi ka teie juurde on ulatanud, kuna meie teile ometigi ühtegi käsku ei wõinud anda. Armastage mind kui oma tuttawat, keda tundma õppida teil igatsus on olnud; sest nii hulga rahwaste maalt läbi sarnast reisi teha nõuab suurt julgust kui ka tungiwat soowi meiega kokku saada. Oma lahket terwitust teile wastu pakkudes teatame meie, et meie merewaigu kingitust, mis teie poolt selle kirjatoojate läbi meie kätte jõudnud, tänuliku meelega wastu oleme wõtnud. Teie kaldasse uhtuw merelaine toob, nagu teie omaksed ka rääkisiwad, seda kerget asja teie maale; aga kust ta tuleb, see olla teile, nagu nad ütlesiwad, teadmata, ehk teie küll ainsad olete, kes seda kallist andi oma kodumaalt korjawad. Tuttawa Korneliuse 71) kirjade järele jookseb ta meresaarte peal kui waik puude seest wälja, mispärast teda ka waiguks 72) nimetatakse. Päikse kiirte käes läheb ta aega mööda kõwaks. Nõnda saab temast sulaw metall, hiilgab kollakas punaselt ehk tuleleegi karwa. Mere wood puhastawad teda ja toowad teie randa. — Seda pidasime
