puudub, seal saavutab kirjanik hingepõhjani haarava kujukuse ja kõige sügavama joovastuseni küündiva rõõmliku elunukruse, mis valdab lugeja täiesti. Vaevalt on ta selles kunagi kõrgemale tõusnud ja vaevalt on seda mõni teinegi meieaegne kirjanik suutnud, kui tunneme seda tema peateose (The Forsyte Saga) selles osas, millele ta nimeks annud „Indian Summer of a Forsyte“. Siin on vahekordade juhuslikkus täiesti kadunud: teatud maa seltskondlik kord, tema traditsioonid, vaated, arvamused, voorused ja pahed ei mängi siin enam mingit osa, vaid esitatud inimesed tõusevad vabalt ja loomulikult selle tasapinnani, kus tunneme üldinimlikkuse hurmavat õhku. Mida muud peaksimegi veel soovima.
Mujal segab meie lugejat nii mõnigi kord aine liiga inglispärane käsitlusviis, mis meile raskelt mõistetav, sest meile on võõrad sealsed traditsioonid, kõlblus, voorused ja pahed, vähemalt ei tunne meie neid sel valdaval määral, nagu nad esinevad kõnesoleva kirjaniku teostes. Meie, näiteks, ei armasta enam juurelda küsimuse kallal, kas naisel on jumala ja inimeste seaduste ees loomulik õigus laulatatud mehega elamisest loobuda, kui ta „hoolimata kõigist jõupingutu- 9
