kamine tundub läbistavat kogu kolmekümneaastase toodangu — eluarmastus, elurõõm, mitte aga rõõmuelu, sest viimane viivat inimese kivina vee põhja, nagu ütleb kusagil näidendis (The Pigeon, 1912) keegi põhjaläinud prantslane Ferrand. Sama prantslane esineb juba eelnimetatud romaanis 1904. aastal. Nagu Sheltongi on ta kirjaniku toodangus mingisugune algkuju, mis ilmub teatud teisendis enam kui üks kord. Juba oma esimesel ilmumisel puudutavad nad kõiki neid küsimusi, mis leiavad hilisemais teostes mitmekordse ja mitmekülgse käsitlemise. Ikka on meil tegemist õiguse ja õiglusega, vaesuse ja rikkusega, abielu ja armastusega, abielu ja truudusega, vooruste ja pahedega ning ikka seisavad vastastikku traditsioonid, õigus ja praktiline aru (commonsense) ühelt poolt ning elav eelarvamusteta inimene oma vaadete ja tundmustega teiselt poolt. Ja kuna enamasti ikka võitjaks jääb kivinenud kord, julm ja paindumatu õigus, ajast ja arust läinud traditsiooniline vaade, mitte aga elav eelarvamisvaba inimene oma palava südametuikega, siis hõljub kogu John Galsworthy loomingu üle mingisugune sõnulseletamatu nukrus, mida vähendab ainult tagasihoidlik iroonia. Kus aga see viimane 8
