mil tema kippus rahutuks muutuma. Ta piilus üle oma nina. Kerge kaal – sel kitsa otsaesisega ja liikuvate kulmudega baronetil – nagu pojalgi. Ja ta lisas äkki: „Ma olen mures. Kui ma varem oleksin teadnud, et Elderson on seal ninamees, vaevalt oleksin siis juhatusse astunud.“
Näis nagu püüaks „Vana Monti“ näo üks pool teisest lahkuda.
„Elderson!“ ütles ta. „Tema vanaisa oli minu vanaisa valimisagent Reform Bill'i päevil; tema viis mu vanaisa läbi kõige ebaausamail valimistel, mis kunagi olnud – ostis iga hääle, suudles iga taluniku naist. Suur aeg, Forsyte, suur aeg!“
„Ja möödas,“ ütles Soames. „Mul pole usku ühe inimese otsustusvõime usaldusse sel määral, nagu teeme seda Eldersoniga; mulle ei meeldi see väliskinnitusäri.“
„Armas Forsyte, esijärgu pea, sel Eldersonil; tunnen teda kogu eluaeg, õppisime üheskoos Winchesteris.“
Soames ohkas sügavasti. Selles „Vana Monti“ vastuses peituski suur osa tema rahutuse põhjustest. Juhatuses olid aina mehed, kes nii-öelda üheskoos Winchesteris õppinud. Mine või hulluks! Nemad kõik olid sedavõrt auväärt, et võimatu oli üksteise tegusid sil-
