„Seda ei mõista ma,“ ütles Soames kangelt. „Seal on nii mõnigi hea teos.“
„Kuid mitte täiskasvanuilt, sir.“
„Ah! Teie noored peate kogu oma hullumeelset osavust küpsuseks.“
„Seda Michael ei arva, isa. On üsna õige, et inglise maalikunstil puuduvad tarkusehambad. Silmapilk võite tema vahet märgata ükskõik missuguse maisemaa maalikunstiga.“
„Ja jumalale tänu!“ pistis sir Lawrence vahele. „Selle maa kunsti ilu on tema süütus. Politiliselt oleme kõige vanem ja esteetiliselt kõige noorem maailmas. Mis teie arvate, Forsyte?“
„Turner on minule küllalt vana ja tark,“ ütles Soames lühidalt. „Kas P.P.R.S-i tulete? Istung teisipäeval?“
„Teisipäeval? Me tahtsime minna ju faasaneid laskma, Michael, eks?“
Soames urises. „Need laseksin oodata,“ ütles ta. „Me seame aruande kokku.“
„Vana Monti“ mõjul oli Soames selle tõusva ettevõtte – Providential Premium Reassurance Society – juhatuses koha saanud, kus tal, õigust öelda, kuigi mõnus polnud istuda. Kuigi statistiliste keskmiste seadus oli üks kindlamaid, ometi oli olukordi, 86
