Fleur toppis lõua kasukasse. Oli idatuul ja külm. Hääl tema selja tagant ütles:
„Noh, Fleur, pean ma minema idasse?“
Wilfrid, krae kõrvuni ülal, sigarett hambus, käed taskus, pilk õgiv.
„Te olete päris arutu, Wilfrid!“
„Nagu soovite; pean ma idasse minema?“
„Ei, pühapäeva hommikul – kell üksteist Tate galeriis. Räägime end välja.“
„Convenu!“ Ja ta oli läinud.
Nõnda äkki jälle üksi, märkas Fleur kohutavat tõelikkust. Muutus Wilfrid tõesti niisuguseks, et temaga polnud enam võimalik toime saada? Taksiauto sõitis ette, Michael viipas käega, Fleur astus sisse.
Kui nad heledasti valgustatud noorte naiste summast mööda sõitsid, kes esitasid huvitatud londonlastele Pariisi ebariietumise kõrgemat tippu, tundis Fleur Michaeli enda poole kummarduvat. Tahes Wilfridi kinni hoida pidi ta Michaeli vastu kena olema.
Ainult: „Sul pole ometi vaja mind just Piccadilly Circuses suudelda, Michael!“
„Kahetsen väga, mu armas! Pisut enneaegu oli see – mõtlesin sind just Partheneumi vastas tabada.“
Fleuril tuli meelde, kuis Michael oli oma paar esimest mesinädalat hispaania sohval 60
