pöörduvat ja hulga sekka kaduvat. Michael tuli tagasi.
„Wilfrid on täna turjas; ütleb, ta ei kõlba inimeste seltsi – imelik poiss!“
Kui pimedad on mehed! Et Wilfrid on Michaeli sõber, siis ei näe ta midagi ja see on õnn! Niisiis mõtles Wilfrid tõesti temast kõrvale hoiduda! Noh, eks näe! Ja Fleur ütles:
„Olen väsinud, Michael, lähme koju!“
Michael võttis tal käe alt kinni. „Kahju, mu kallis; tule!“
Silmapilguks seisatasid nad kõrvaluksel, vaadeldes Woomansi, muusikajuhti, kes tormas orkestri ette oma kohale.
„Vaata seda,“ ütles Michael; „nagu mõnest itaalia aknast välja riputatud linnuhirmutis, täistopitud jalad ja käed lendlevad tuules! Ja vaata Frapkat ja tema klaverit – missugune tormiline paar!“
Kostis imelik kõla.
„Jumala eest, viis!“ ütles Michael.
Uksehoidja sosistas neile kõrva: „Nüüd sulgen ma ukse, sir.“ Fleuri silmis välgatas L. S. D. kuju, kes istus kinnisilmi samuti sirgelt, nagu seisid tal juuksedki peas. Uks suleti – nemad seisid väljas eesruumis.
„Oota siin, mu kallis, ma kutsun sõiduki.“ 59
