„Väga hea praegu, aga see oli — —“ Ta tõmbas sügavasti hinge ja ta silmad tumenesid. „Ting, vaata!“
Hiina koer, kelle ninasõõrmed liikusid, ajas end Michaeli kaenlas tagasi. Tema kogu teguviis väljendas asjatundlikku arvustust. „Poegi,“ näis ta ütlevat, „neid toome meie Hiinaski. Otsus pärastpoole!“
„Missugused silmad!“ ütles Michael. „Temale pole vaja öelda, et kurg on selle toonud.“
Fleur naeris sootuks vaikselt ja nõrgalt.
„Pane ta maha, Michael.“
Michael pani koera maha ja see läks oma nurka.
„Ma ei tohi rääkida," ütles Fleur, „kuid ma tahan nii hirmsasti; nagu oleksin ma kuude kaupa tumm olnud.“
„Samuti tundsin ka mina,“ mõtles Michael, „Fleur oli nagu olnud kusagil kaugel, kaugel, äärmiselt kaugel.“
„On tundmus, nagu oleks mind maas hoitud, Michael. Nagu poleks ma kuude kaupa ma ise olnud.“
Michael ütles pehmelt: „Jah! Kogu asi on tõepoolest ajast ja arust! On tal juukseid? Minu ema tahab teada.“
