oma kabinetti. Oodates Fleuri kutset kõlistas ta oma isale.
„Kuidas on peale eilast, sir?“
Sir Lawrence'i hääl tuli selgelt ja nõrgalt, kuid kaunis kõrgelt.
„Vaesem ja targem. Kuis on bülletään?“
„Tiptop!“
„Meie tervitus mõlemaile. Sinu ema tahaks teada, kas tal juukseid on?“
„Pole teda veel näinud. Lähen just praegu.“
Tõepoolest oligi Annette uksel ja viipas talle käega.
„Sa pead talle väikese koera tooma, mon cher.“
Ting-a-ling kaenlas astus Michael kikivarvul sisse. Üheteistkümnes baronet! Seal polnud veel jumal teab mis kummarduva Fleuri näo all. Ja ema juuksed olid kindlasti tumedamad. Michael astus sängi juurde ja puutus seda aukartlikult.
Fleur kergitas oma pead ja laskis teda last näha, kes kõigest jõust ema väikest sõrme imes. „Eks ole ta ahv?“ ütles Fleuri nõrk hääl.
Michael nokutas pead. Kindlasti ahv; kuid kas valge, selles oli küsimus!
„Ja sina ise, mu kallis?“ 508
