ukse taha; ei kuulnud midagi. Siis jällegi alla trepiruumi. Ting-a-ling lamas nüüd välisukse juures. „Villand!“ mõtles Michael koera selga patsutades ja tühjendas mehaaniliselt kirjakasti. Ainuke kiri — Wilfridi käsi! Ta läks sellega trepi juurde ja luges seal, ainult pooleldi asja juures olles, kuna pooled mõtted rändasid ülal.
„Kallis Mont! Homme asun teele, et katsuda läbi Araabia reisida. Mõtlesin, ehk soovite minult mõne rea, kui ehk Araabia minust üle reisib. Õhk on siin liiga selge, kui et mingisuguseid tundmusi võiks olla, ja kirg vaibub siin võõrsil ruttu. Kahetsen, et teile nii palju tüli tegin. Oli eksitus, et ma pärast sõda Inglismaale tagasi läksin ja seal igasugust rämpsu kirjutasin, mida loevad elegantsed noored naised ja paberimäärijad. Vaene vana Inglismaa — teda ootavad halvad ajad. Tervitusi talle minu poolt; samuti teile mõlemaile.
„P. S. Kui minu asjakesed kirjastate, siis saatke võimalik tasu minu isa aadressil. W. D.“
Pool Michaeli pead mõtles: „Noh, sellega oleks siis asi korras! Ja just täna ilmub raamat!“ Imelik! Oli Wilfridil õigus — oli
503
