see oleks ju võinud olla nii kergesti võimalik — kuna ju nüüd enam midagi polnud püha! Mitte midagi peale — jah, mitte midagi peale selle, mis oli temale kallim kui ta ise ja mis oli praegu seal sees ning oigas. Ta ei suutnud seda siin matil välja kannatada ja läks trepist alla. Edasi-tagasi üle vaskpõranda, sigar hambus, tammus ta ebamäärases, mässavas agoonias. Miks pidi sündimine niisugune olema? Ja vastus kõlas: Ta ei ole — mitte Hiinas! Uskuda, et millelgi pole tähendust ja siis seda läbi teha! Nõnda sündinul pidi ja peabki ometi tähendust olema. Seda pidi silmas pidama! Peaajus vaibus mõtlemine; Michael seisis ja kuulatas hirmul. Ei midagi! Ta ei suutnud seda siin välja kannatada ja läks jällegi üles. Alguses vaikus, siis jällegi oigamine! Nüüd põgenes ta oma kabinetti, kus ta ümber jooksis, vahtides Aubrey Greene'i karikatuure. Tema silm ei seletanud ühtegi neist ja äkki turgatas tal meelde „vana Forsyte“. Temale peaks teatama!
Ta kõlistas „Connoisseurs'i“, „Remove'i“ ja oma isa klubisse, kui nad ehk pärast koosolekut üheskoos sinna läksid. Ei kusagil! Oli pool kaheksa. Kui kaua pidi see veel kestma? Ta läks uuesti magamistoa 502
