vaja, seda asja kas või lordide kojani viima. Kogu oma elu olen ma City kommetega tuttav olnud ja ma pole sellega harjunud, et minule koosolekul vastu astutakse kahtluse ja tänamatusega. Kui see peaks olema näide praegustest kommetest, siis olen ma Cityga juba liiga kaua tutvust pidanud. Ma ei paku koosolekule oma tagasiastumist, vaid – ma astun tagasi.“
Kummardunud juhataja poole ja tõuganud tagasi oma tooli, Soames läks tõredalt ukse poole, avas selle ja kadus.
Ta otsis oma kübarat. Tal polnud vähematki kahtlust, et ta nende nõrku närve vapustanud! Mopsinäolistel olid muidugi suud ammuli! Heameelega oleks ta tahtnud näha, mis tema selja taga sündis, kuid vaevalt oleks vastanud auväärsusele ust uuesti avada. Selle asemel võttis ta võileiva ja hakkas sööma, selg ukse poole ja kübar peas. Tal oli parem tundmus kui kuude kaupa tänini. Hääl ütles:
„‚Ja järgnevad sündmused ei huvitanud teda enam!‘ Mul polnud vähematki aimu, Forsyte, et teie olete niisugune kõneleja! Teie andsite neile otse silmapaari vahele! Pole kunagi näinud ühtegi koosolekut nii laabakil! Nojah, teie päästsite juhatuse, kes-
