usaldanud rüütellikkust – selles oli ikka midagi vau taolist. Tema tundis enda imelikult ärritatuna.
„Mina nähtavasti,“ ütles ta tõustes, „olen see teine süüdistatud direktor. Väga hea! Mina tean, et ma algusest kuni lõpuni selles asjas muud pole teinud, kui ainult oma kohust täitnud. Olen veendunud, mina pole oma otsuses eksinud. Sellepärast tunnen seda täiesti ülekohtusena, et mind peaks karistatama. Mul on küllalt vaeva ja muret olnud selletagi, et minu tahavad patuoinaks tembeldada aktsionärid, kes sõnalausumata võtsid selle politika omaks, enne kui mina juhatusse astusin, ja kes nüüd on vihased, et nad seeläbi on kahju kannatanud. Minule võlgnete tänu, et sellest politikast loobuti; minule võlgnete ka tänu, et teie asjaajajaks pole enam petis. Sellegi eest, et te täna siin koos olete seda asja arutamas, võlgnete minule tänu. Mul pole vähematki kavatsust alandlikuks muutuda. Kuid seda asja võib ka teisest küljest vaadelda. Mina pole valmis oma vaeva neile pühendama, kes ei oska seda hinnata. Teie tänase ülesastumisega pole ma põrmugi rahul. Kui keegi teist arvab omal midagi minu vastu olevat, siis kaevaku ta. Olen õnnelik, kui
488
