„Nüüd rahu!“ Teiste koerte vastu toas oli Ting-a-ling juba ammugi ükskõikne; kuigi nad olid tema oma tõugu ja täpselt tema oma karva, ometi polnud neil vähematki lõhna ja nende keelel polnud võimet lakkumiseks – üldse polnud nendega mingit hakkamist, ainult jäljendajad olevused, uskumata külmad.
Fleur kooris enda rõivaist ja hoidis uue kleidi lõua all.
„Võin ma sind suudelda?“ ütles kellegi hääl ja Michaeli nägu ilmus tema selja taha peeglisse.
„Kallis poiss, pole ju aega! Ole mul abiks!“ Ta tõmbas kleidi üle pea. „Pane kolm ülemist haaki kinni. Kuidas see meeldib sulle? Oo! ja tead, Michael! Gurdon Minho tuleb ehk homme lõunale – Wilfridil pole võimalik. Oled sa tema asju lugenud? Istu ja jutusta mulle midagi neist! Ainult romaanid, eks? Mis laadi?“
„Noh, temal on ikka olnud midagi öelda. Ja tema kassid on head. Muidugi on ta pisut romantiline.“
„Oo! Siis olen ma tuulde lasknud?“
„Ei sugugi; päris hästi tabatud. Meie ringkonna pahe on ju see, et ta ütleb kõik küll
