Üheksas peatükk.
Kuu jooksul, mis järgnes Eldersoni kirjale, vananes Soames rohkem kui kolmkümmend päeva. Tema oli oma paljastusepolitika kahtlevale juhatusele peale sundinud: erakorraline peakoosolek kutsuti kokku ja nagu ta kakskümmend kolm aastat tagasi, lahutades ennast Irenest, pidi avaliku arvamise silma ette astuma, samuti tundis ta ka nüüd ööd ja päevad hirmu selle silma ees, kes ei teinud vahet õiges ja ülekohtus. Prantslastel on vanasõna: «Les absents ont toujours tort!»[1] kuid Soames kahtles selles praegu raskesti. Elderson pidi sellelt aktsionäride koosolekult puuduma, kuid tema, kes ta seal pidi olema, oli sunnitud kogu laitust kandma, ehk olgu siis, et ta põhjalikult eksis. Prantslasi ei võinud usaldada. Muretsedes Fleuri pärast ja tundes rahutust publikumi silma ees magas ta halvasti, sõi vähe ja tundis end allpool harilikku. Annette soovitas tal arsti poole pöörduda. Sellepärast võib-olla just ei teinud ta seda. Soamesil oli usku arstidesse teiste suhtes; kuid teda – kinnitas ta – polnud nad veel kunagi
- ↑ Puudujad on alati süüdi.
436
