„Ei,“ ütles ta siis äkki, „see ei läheks. Kord seadusest loobuda, siis ei tea kunagi, kus see lõpeb. Aktsionärid on kahju kannatanud ja neil on õigus kõiki tõsiasju teada, mida teavad direktorid. Võib-olla on võimalusi asja heaks teha. Meie ei või seda otsustada. Võib-olla on neil abinõu meidki vastutusele võtta.“
„Kui asi on nõnda, Forsyte, siis olen teiega nõus.“
Soames tundis tülgastust. Montil polnud mingit õigust nii rüütellikult talitada, ilma et oleks kulusid arvestanud, sest kui üldse kulusid katma pidi, siis mitte tema, sest tema maa-ala oli raskesti võlgadega koormatud, vaid seda pidi tegema Soames, kelle varandust oli haruldaselt kerge sulaks muuta.
„Noh,“ ütles ta külmalt, „tuletage seda homme meelde. Mina lähen magama.“
Ülal lahtise akna all ei olnud tal voorusetunnet, vaid ta maitses ainult teatud rahu. Tema oli otsustava sammu astunud, tulgu nüüd, mis tuleb!
