antud… Ei. Elderson. Saad ehk kuidagi siia tulla, et kuulda?… Ta tuleb, sir. Jääme meie alla või läheme üles minu kabinetti?“
„Alla,“ lausus Soames, kelle silmad rippusid valgel ahvil. „Ma ei tea tõesti mitte, kuidas see kõik lõpeb,“ lisas ta äkki.
„Kui seda teaksime, sureksime igavuse kätte.“
„Rääkige ainult enese eest. Kogu see usaldatamatus! Ma ei tea, kuhu see viib.“
„Võib olla kuhugi, mis pole taevas ega põrgu, sir.“
„Tema eas mees!“
„Sama vana kui minu isa; halb aasta, arvan ma. Oleksite teie ometi sõja kaasa teinud, sir, see oleks lõpmata teie meelt kergendanud.“
„Tõepoolest!“ ütles Soames.
„Tema võttis küll vankril teljepulga – õige, aga, Issand jumal, ta andis meile aimu meie visadusest, kui seda tarvis peaks tulema.“
Soames vahtis päranisilmil. Andis see noormees talle õpetust pessimismi vastu?
„Vaadake noort Butterfieldi,“ jätkas Michael, „ronis otseteed karukoopasse, Eldersoni juurde! Ja vaadake seda noort naist, kes oli ‚üleni‘ mudeliks selle pildi maalimiseks, mille teie ostsite ja meile tõite! See
430
