mil ta sai klubis selle kirja. Ainult see eriline viisakas „vorm“, mis omane Jamesile järgnevale sugupõlvele, takistas teda kartust avaldamast, kuigi Fleuri polnud enam toas.
„On teie isa linnas?“
„Ma arvan küll, sir.“
„Hea!“ Mitte et ta kergendust oleks tunnud. Sel baronetil puudus ju samuti vastutusetunne, kuis muidu võis ta tema sinna juhatusse viia! See kõik tuli läbikäimisest inimestega, kes kasvatatud parandamatult kergemeelseks ja kel puudub tõsine tundmus raha vastu.
„Kuna nüüd Elderson on putku pistnud,“ ütles ta, „peab kogu kupatis päevavalgele tulema. Tema pihtimus on siin minu käes –“
„Miks ei kisu te seda puruks ega ütle, et Elderson on tiisikuse saanud?“
Et võimatu oli selle noormehega tõsiselt rääkida, vaevas Soamesi samuti, nagu oleks ta söönud rasket pudingit.
„Arvate, et see oleks aus?“ ütles ta tigedalt.
„Andke andeks, sir!“ ütles Michael kainelt. „Võin ma üldse kuidagi abiks olla?“
„Küll ikka; kui jätate oma kergemeelsuse ja hoiate, et Fleur asjast haisu ninasse ei saaks.“
428
