Seal istudes õnnelikumana, kui Michael enda kunagi mäletas olnud olevat, andis ta teatud väärtuse loodusele – hiilivale päikesevalgusele, nelkide ja rooside lõhnale, haabade ohkele. Annette lemmiktuid kuristasid ja teisel pool rahulikult voolavat jõge tõusid paplite teravad ladvad piki kauget kallast. Kuid lõpuks nautis ta neid ometi ainult sellepärast, et see noor naine viibis tema kõrval, keda ta armastas vaadata ja puutuda, ja et tal esimest korda oli tundmus – see naine ei taha praegu tõusta ega ära lennata kellegi teise või millegi muu juurde. Imelik, et väljaspool sind ennast võis leiduda olevus, kes röövis maailmalt põhjani tema tähtsuse, „näppas“ kogu tema „nükete noosi“ – ja see oli su oma naine! Väga imelik, kui vaadata, mis sa oled! Ta kuulis Fleuri ütlevat:
„Muidugi, ema on katoliiklane, aga kirikuskäimise on ta isaga siin elades jätnud. Mind pole ta sellega kunagi liiga tülitanud. Olen arutanud, Michael – mis teeme temaga?“
„Las minna oma teed.“
„Ma ei tea. Midagi peab talle ometi õpetama, sest ta läheb ju kooli. Katoliiklastel, tead, on tõesti midagi oma usust.“
