Mine sisu juurde

Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/422

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Aga ma olen ju. Vaata ometi, kuidas ma sind ainult enda jaoks tahan. Sellest ei ravitse mind miski.“

Fleuri kerge palgesurumine vastu mehe oma andis sellele südant ja ta ütles:

„Mäletad sa seda ööd, kus sa mööda teed alla tulid ja minu siit paadist leidsid? Kui sa ära läksid, seisin ma pea peal, et teda jahutada. Olin sootuks arust ära; ma ei uskunud, et mul vähematki – –“ Ta peatus. Ei! Ta ei tahtnud seda meelde tuletada, sest see oli öö, kus Fleur talle ütles: „Tulge uuesti, kui ma tean, et mu soov ei täitu!“ Tundmata onupoeg!

Fleur ütles rahulikult:

„Mina olin tol korral sinu vastu häbemata, Michael, kuid ma olin hirmus õnnetu. Nüüd on see läinud. Lõpuks ometi; nüüd pole enam midagi viltu, kui poleks mu enda loomust.“

Kuna Michael teadis oma tundmused ajakohatud olevat, ütles ta:

„Oo! Kui ainult see! Kuis oleks teega?“

Käsikäes astusid nad mööda muru üles. Kodus polnud kedagi – Soames Londonis, Annette kusagil aiapidul.

„Me joome teed rõdul, palun,“ ütles Fleur.

422