päeva ja kolmkümmend aastat tagasi aja vahel.“
„Kust sa seda tead! Sa ei elanud ju siis.“
„Ei; kuid ma loen lehti ja räägin inimestega tänaval, vaatlen nende nägusid. Meie kildkond arvab, et tema on laudlina, aga tema on ainult narmad. Tead sa, et ainult sada viiskümmend tuhat selle maa elanikku on kuulnud Beethoveni sümfooniat! Ja palju on sinu arvates neid, kes peavad Beethovenit iganenuks? Võib olla viis tuhat neljakümnest kahest miljonist. Kuidas käib see kokku emantsipatsiooniga?“
Michael jäi vait, sest ta märkas, et Fleur oli oma silmalaud langetanud.
„Mina mõtlesin, Michael, et heameelega vahetaksin oma magamistoa eesriided siniste vastu. Eile nägin õige varjundi Hartoni juures. Öeldakse, et sinisel olevat mõju meeleolusse – minu praegused eesriided on tõesti liiga karjuvad.“
Üheteistkümnes baronet!
„Kõik, mis sulle meeldib, mu kallis. Võta või sinine lagi, kui see aitab.“
„Oh ei! Aga ma arvan uue vaiba muretseda; Hartoni juures on üks ilus hallikassinine.“
382
