temal oli praeguseks abieluks vähe lootust, oli Annette ikka teda toetanud. Kuigi ta tundis enda ainult Fleuri südame lävel ja valmistus mängima teist viiulit selle „üheteistkümnenda baroneti“ kõrval, ometi oli tema meeleolu Wilfridi lahkumisest saadik kindlasti kergem. Ja ta vaatles teatud lõbusa imetlusega, kuidas Fleur oma jõu keskendas esemele, millel puudub ajajärk, protsessile, mis ei lähe ajast ja arust.
Isiklikult Aubrey Greene'i poolt juhitud ekspeditsioon tema näituse vaatamiseks Dumetriuse galeriis lahkus South Squarelt pärast varajast lõunaoodet.
„Teie Drüaad käis täna hommikul minu juures, Aubrey,“ ütles Michael sõidukis. „Tema soovis, et mina teid paluksin tõde varjata, kui tema mees teie juurde sisse tormaks ja teid süüdistaks oma naise maalimises. Tema on vististi teie pildi reproduktsiooni näinud.“
„Hm,“ pomises kunstnik. „Pean ma seda, Fleur?“
„Muidugi peate, Aubrey!“
Aubrey Greene'i naeratus libises Fleurilt Michaelile.
„Mis on ta nimi?“
„Bicket.“
