„Millega võiksin teid teenida, mrs. Bicket? Muu seas, kuidas käib Bicketi käsi?“
„Kenasti, sir, tänan teid.“
„Ikka müüb palle?“
„Ikka.“
„Noh, meie kõik teeme seda, mrs. Bicket.“
„Vabandust, ma ei mõista teid!“
„Meie kõigi saatus ripub õhus – eks ju? Kuid ega te ometi selleks minu juurde tulnud?“
„Ei, sir.“
Kerge puna lohkus palgeis, sõrmed näpivad kulunud kindaid, huuled ebamäärased; kuid silmad ainitised – tõesti haruldane noor naine!
„Teie mäletate, et andsite mulle kirja kaasa Aubrey Greene'ile, sir?“
„Mäletan; ja ma nägin ka tulemust! see on suurepärane, mrs. Bicket.“
„Jah. Kuid see seisis lehis – minu mees nägi seda eile õhtul; muidugi ei teadnud ta minust seda.“
Pagan võtku! Kuis ta oli küll selle noore naise sisse vedanud!
„Olen sellega hulga raha teeninud, sir – peaaegu küllalt, et võiksime Austraaliasse sõita; kuid nüüd olen hirmu täis. Kas pole see sinu moodi? ütles mees mulle. Ma kiskusin lehe lõhki, aga mis siis, kui ta
