„Jah,“ ütles Michael, „väga aus.“
„Kuid kuidagi tagasihoidlik.“
„Jah,“ ütles Michael.
Selle otsuse juures jäid nad vaikseks, nagu oleks selle taga midagi koledat. Ja varsti peale seda tõusis Michael.
„Kell on kümme läbi, lähen parem koju.“
Tuldud teed tagasi minnes ei võinud ta millegi muu kui aga Wilfridi peale mõelda. Mis oleks ta küll selle eest annud, et kuulda teda ütlevat: „Kõik on jälle korras, vana sõber, olen sellest üle!“ – ja suruda jällegi tema kätt. Milleks peab küll inimene selle saatusliku haiguse saama, mida nimetatakse armastuseks? Milleks peab ta küll inimese poolhulluks ajama. Öeldakse küll, armastus olevat loodusel tasakaaluks Barti „koleduste“ ja „väärtuslikkude poiste“ vastu. Tungiv manitsus, et inimessugu välja ei sureks. Proosaline, kuigi õige! Mitte et teil sellest midagi oleks, kas Fleuril lapsi on või mitte. Kui imelikult loodus oma eesmärke varjas – vana kaval rebane! Aga kas ta endast siiski liiga ei pidanud, mis? Lapsed võivad moest sootuks välja minna, kui vanal Bartil õigus oleks. Palju ei puudu selleks enam. Sest kes muretseks selleks lapsi, et näha, kuis nad õhku lendavad, mürki
