„Väga kena; kust võtsid sa selle?“
„Cristopher Columbuse eluloost.“
„See vana Columbus! Mõnikord kipun soovima, et ta mitte nii pagana teadusehimuline poleks olnud. Pimedal keskajal elasime paremini. Nii mõndagi on selle poolt, et me mitte poleks avastanud ameeriklasi.“
„Noh,“ ütles Michael, „mina arvan, et sumame läbi. Muu seas, mis puutub sesse Eldersoni asjasse: just praegu oli see noor ametnik minu pool – nähtavasti pole ta seda sorti, et midagi välja mõtleks.“
„Ah! See! Aga kui Elderson millegi niisugusega toime saab, siis on ju tõepoolest kõik võimalik. See oleks lihtsalt jalustrabav. Tema oli ütlemata hea kriketimängija. Meie kahekesi andsime ikka Etonile viiskümmend neli ette. Vana Forsyte vist rääkis sinule?“
„Jah, tema tahtis, et ma sellele mehele koha muretseksin.“
„Butterfield. Küsi temalt, on ta ehk vana aedniku Butterfieldi sugulane? Siis oleks pisutki pidet. Kas sa ei leia, et vana Forsyte on pisut tüütu?“
Fleuri tõttu pidas Michael oma suu. „Ei, mina saan temaga väga hästi hakkama.“
„Ta on aus, olen nõus.“
336
