ma tänaval. See oli pärast sõda minu esimene koht, nii et soovituse peale võin nüüd vilistada.“
„Naine ja kaks last, nagu ma kuulsin?“
„Jah, ja ka nemad läksid minu südametunnistuse pärast ratta alla! Kunagi elus ei tee ma enam midagi selletaolist, seda tean. Mis puutub see minusse, et ettevõtet petetakse? Minu naisel on üsna õigus: olin loll, sir.“
„Võimalik,“ ütles Michael. „Taipate te midagi raamatuist?“
„Jah, sir, mina olen hea raamatupidaja.“
„Mooses ja prohvetid! Meil on ülesandeks neist lahti saada, mitte neid pidada. Meil on kirjastusäri. Meie mõtlesime erilise kaubareisija ametisse panna. Oskate teie sõnadega inimesi võita?“
Noormees naeratas nõrgalt.
„Ma ei tea, sir.“
„Kuulge,“ ütles Michael, keda noormehe silmad kaasa kiskusid, „kogu küsimus on ainult teatud lobisemises. Aga muidugi, ka seda peab õppima. Arvan, te pole suur lugeja?“
„Just nii, sir, mitte suur lugeja.“
„See on ehk õnneks. Teil oleks ülesandeks neile viletsaile, kes raamatuid müü-
322
