„Võimatu on sel mehel tõsine olla,“ mõtles Soames ja ütles:
„Kui leiame, et see on Eldersoni kohta tõsi, ja varjame seda, siis võime kõik süüpinki sattuda.“
Sir Lawrence kinnitas jällegi monoklit silmas. „Pagan võtku!“ ütles ta.
„Räägite teie või teen mina seda?“ küsis Soames.
„Ma arvan, parem teie, Forsyte; peame meie noormehe sisse kutsuma?“
„Eks me näe,“ ütles Soames.
Nad läksid üles P. P. R. S. kontori ja astusid istungisaali. Koldes tuli ei põlenud, suur laud oli tühi; keegi vana ametnik, kes ringi ronis nagu kärbes aknaruudul, täitis tindiklaase pudelist.
Soames pöördus tema poole.
„Paluge härra peadirektorit nii lahke olla ja siia tulla, sir Lawrence Mont ja mr. Forsyte soovivad temaga rääkida.“
Vanamees pilgutas silmi, pani tindipudeli maha ja läks.
„Nüüd,“ ütles Soames tasa, „peame valvel olema. Tema aitab muidugi.“
„Loodetavasti, Forsyte, loodetavasti. Elderson on ju džentlmen.“
