teie teda käsile võtta, et näha, mis ta ütleb? Teie ju ometi ei tahaks, et teist midagi niisugust räägitaks. Kas ehk läheme kahekesi üheskoos?“
„Jah,“ ütles sir Lawrence äkki. „Teil on õigus. Lähme üheskoos, Forsyte. Ma ei armasta seda, kuid siiski lähme kahekesi. Tema peab seda teada saama.“
„Kohe?“
„Kohe.“
Pühalikult panid nad oma torukübarad pähe ja läksid.
„Ma arvan, me võtame auto, Forsyte.“
„Jah,“ vastas Soames.
Pikkamisi ronis sõiduk lõvidest mööda ja kihutas siis alla jõe poole. Kõrvuti istuvad sõitjad hoidsid oma ninad kangelt ettepoole.
„Alles nädal tagasi oli ta minuga jahil,“ ütles sir Lawrence. Tunnete ehk kirikulaulu: ‚Oh jumal, meie abimees‘? See on väga ilus, Forsyte.“
Soames ei vastanud. See mees kippus jälle lobisema.
„Sel pühapäeval laulsime seda,“ rääkis sir Lawrence edasi. „Eldersonil oli ikka ilus hääl – laulis soolot. Aga nüüd on ta nagu udusarv, ainult ettekanne on endiselt hea.“ Ja ta laskis oma lühidat hirnuvat naeru kuulda.
304
