Kuues peatükk.
Pärast Green Streetil seeskäimist kolas Michael tagasi mööda Piccadillyt ja alludes imelikule ajele, mis sunnib inimesi keerlema erutava punkti ümber, läks ta edasi Cork Streetile. Silmapilguks seisatas ta Wilfridi kõrvaltänava suus.
„Ei,“ mõtles ta viimaks, „kümme ühe vastu pole ta kodus; ja kuigi ta on, siis kakskümmend ühe vastu ei saavuta ma mingit muutust peale halvema!“
Pikkamisi liikus ta Bond Streetile, kui keegi väike ja käbe daam kõrvaluulitsa poolt tulles ja lugedes temal selja tagant peale jooksis.
„Miks te ei vaata, kuhu te lähete? Oo! Teie? Olete teie see noormees, kes abiellus Fleur Forsyte'iga? Mina olen tema onutütar June. Ma arvan, et nägin teda just praegu.“ Ta kõigutas linnutiivana kätt, milles hoidis nimekirja. „Minu pildigalerii vastas. Tema läks kuhugi majja, muidu oleksin temaga rääkinud – oleksin tahtnud teda jälle kohata.“
Majja! Michael otsis sigaretitoosi. Sellest kõvasti kinni haarates tõstis ta silmad. Väi- 270
