kummardus tema juurde alla, kuni juuksed ulatasid puutuma tema palet. Kuid selle asemel, et oma palet Fleuri palge vastu hõõruda, istus Michael üsna rahulikult ja see ei kuulutanud ta südamele midagi head.
„Mis on juhtunud?“ küsis Fleur meelitavalt.
„Ei midagi.“
Fleur võttis mehe kõrvust kinni.
„Kuid ometi on midagi. Ehk oled kuidagi teada saanud, et käisin Wilfridi pool.“
Michael vastas kivistunult: „Miks siis mitte?“
Fleur eemales ja ajas enda sirgu.
„See oli ainult selleks, et temale öelda – enam ei või ma teda kohata.“
See pooltõde tundus Fleurile täistõena.
Michael tõstis äkki silmad, värin käis tal üle näo; ta võttis Fleuri käe.
„Hea küll, Fleur. Pead tegema, nagu sulle meeldib. See on ainuke õige. Lõunaooteks sõin liiga.“
Fleur tõmbus kesk tuba tagasi.
„Sa oled päris ingel,“ ütles ta pikkamisi ja lahkus toast.
Ülal otsis ta segasel meelel riideid.
