Desert ütles karedalt: „Kas sa siis teda alles nii vähe tunned? Arvad sa, et tema oleks siia tulnud, kui ta sinu siinolekust oleks teadnud?“
Fleur võpatas.
„Aga miks on ta siis siin?“
„Ta tahab ehk minuga kokku saada. Ta ei jõua nähtavasti otsusele. Ära karda, ega ma teda sisse lase.“
Fleur istus; jalad läksid tal nõrgaks. Jää tundus äkki hirmus õhukesena – vesi hirmus külmana.
„Kas ta sind nägi?“ küsis Fleur.
„Ei.“
Wilfridis välgatas mõte: „Tahaksin ma kelm olla, siis võiksin teda sundida, mul tarvitseks ainult samm astuda ja sõrme liigutada.“ Kahju, et ta kelm ei olnud – vähemalt sel määral mitte, – muidu oleksid asjad palju lihtsamad!“
„Kus ta on nüüd?“ küsis Fleur.
„Läheb ära.“
Sügava kergendustundega ohkas Fleur:
„See on väga imelik, Wilfrid, eks?“
„Ega sa ometi arva, et tal kerge on, mis?“
Fleur näris oma huuli. Noormees irvitas tema üle, et ta kumbagi meest õieti ei armastanud või ei võinud armastada. See oli
248
