oli see nii kena ja ka loomulik kirge tekitada. Muidugi oli tal salajane tundmus, et pole „moes“ oma armukest ninapidi vedada, liiatigi kuna elu talle selle poolest tänini võlgu oli.
Vabastatuna kohendas Fleur end ja ütles: „Räägime midagi mõistlikku. Mis oled sa uut kirjutanud?“
„Selle.“
Fleur luges. Punastades ja huuli närides ütles ta:
„See on hirmus kibe.“
„See on hirmus õige. Küsib ta sinult kunagi, kas sa mind kohtad?“
„Mitte kunagi.“
„Miks?“
„Ma ei tea.“
„Mis sa vastaksid, kui ta küsiks?“
Fleur kehitas õlgu.
„Desert ütles rahulikult: „Jah, see on sinu viis. See ei või edasi kesta, Fleur!“ Ta seisis akna all. Fleur pani lehed puldile ja läks tema poole. Vaene Wilfrid! Tema rahu tegi Fleuri kurvaks.
Wilfrid ütles äkki: „Pea! Ära liigu! Tema on all tänaval.“
Eemaledes hingeldas Fleur: „Michael! Oo! Aga kus võis ta teada saada?
