duvad teraved servad ja nurgad. See on tõepoolest kena mõte; aga muidugi arvavad inimesed enamasti otse selle vastu. Nemad ütleksid, et hing ongi see, kes loob ebakorraliku – paneb silmad särama, lükkab ninad viltu ja kõik muu. Kus hing on väike, seal ei püüa ta kehast välja pääseda, sellest siis see nukutaolus. Ma mõtlen selle üle järele. Tänan näpunäite eest. Aga tulge meid vaatama! Elage hästi! Parem, kui ma neid seal akna all ei tülita. Ehk olete nii lahke ja ütlete, et mul oli kiire?“ Ta surus peent kinnastatud kätt, vahetas naeratuse ja hiilis välja, mõeldes: „Pagan võtku seda hinge, aga kus on tema keha?“
Neljas peatükk.
Fleuri keha oli sel silmapilgul tõepoolest selles raskes seisukorras, mis ähvardab alatasa kokkuleppe vaimu. Ta oli tegelikult Wilfridi käte vahel, vähemalt sedavõrt, et ta ütles:
„Ei, Wilfrid, sa lubasid ju korralik olla.“
Oli tõepoolest tähelepanu vääriline usaldus oma võime vastu nii õhukesel jääl liugu lasta, kui veel julgeti sõnale „korralik“ min-
