astuma ja Barti küsima! Pole mõtet – Fleuri poleks ju ikkagi seal. Teda aga vajas ta tõelikult – teda tahtis ta päeval näha. Aga kus? Teda võis igal pool leida ja see tähendas – ei kusagil.
Fleur oli rahutu. Oli see tema, Michaeli süü? Kui tema oleks Wilfridiks, kas oleks Fleur siis vähem rahutu? „Jah,“ mõtles ta kangekaelselt. „Ka Wilfrid on ju rahutu.“ Nemad on kõik rahutud – kõik, keda tema tundis. Vähemalt kõik noored – elus ja loomingus. Vaata nende romaane! Vaevalt ühel kahekümne seas oli mingisugune puhkepunkt, midagi selletaolist, mis ajab sind mõne raamatu juurde nagu peljupaika tagasi. Nad purskasid ja vulisesid, vurasid ja tormasid mööda nagu mootorrattad – ägedalt oo! ja vaimukalt. Kuis oli ta vaimukusest väsinud! Mõnikord võttis ta mõne käsikirja koju Fleurile näidata, et tema arvamist kuulda. Nagu Michael mäletas, oli Fleur kord öelnud: „See on just nagu elu, Michael, see tormab – ta ei peatu kusagil küllalt selleks, et midagi võiks tähendada. Muidugi ei mõtle autor seda pilkeks, aga kui te ta kirjastate, siis soovitan ümbrikule märkuse panna: „moodsa elu hirmus pilge.“ Ja nad tegidki seda. Vähemalt
240
