„Andke mulle oma aadress, Bicket. Kui ehk vajate mingit kehakatet, siis võiksin teile midagi leida.“
Bicket kirjutas aadressi arve teisele küljele ja ütles kõhklevalt: „Mrs. Montil ehk leiduks midagi, mis tal liigne. Minu naine on sama pikk kui ma isegi.“
„Küllap ehk leidub tal. Me saadame teile.“ Ta nägi, kuis „väikese viletsa“ huuled värisesid ja võttis oma mantli. „Kui mul ehk midagi pihku puutub, siis teatan teile. „Elage hästi, Bicket, ja head õnne!“
Minnes idasse, sest Bicket läks läände, kordas Michael endamisi põhimõtet: „Kaastundmus on lollus – kaastundmus on lollus!“ Siis istus ta autobusse ja sõitis tagasi St. Pauli poole. Ettevaatlikult pilku heites nägi ta Bicketit oma palle täis puhuvat; vähe oli tema näost ja kujust näha selle roosa keha varjul. Lähenedes Blake Streetile tundis ta äkki võitmatut tülgastust töö vastu ja sõitis edasi Trafalgar Squarele. Bicket oli ta tasakaalust välja löönud. Maailm oli mõnikord väljakannatamata naljakas: Bicket, Wilfrid ja Ruhr! „Tundmus on ogarus! Kaastundmus – lollus!“ Ta astus busest maha ja läks lõvidest mööda Pall Malli poole. Peab ta „Snooksi“ sisse
