on tsivilisatsiooni aluseks rüütlimeel või omakasu?“ ja ütleb rahuldavat vastust saamata hiljem ise: „Ideaalide pankrott, see on…“ Isa on pojaga nõus, seletades: „Sõda purustas kõik meie ideaalid.“ Ainukeseks lootuseks on „usk inimese instinktesse, inimese loomusse“. Aga keegi kolmas näidenditegelane Bly läheb veel kaugemale, kui ta arvab: „Muidugi pole mingit progressi… on ainult lõputa askelduste ilm.“ Inimaru võtku seda kui paratamatut tõsiasja ja ärgu kaotagu julgust. Kui siis samas näidendis teisest küljest nii väga toonitatakse armastust, nagu seda tehakse mujalgi (A Bit o'Love), siis jääb mulje, et tema ongi see ainuke tõsine lohutus siin julmas, õiglusetus, lootusetus maises elus. Tema pärast maksabki elada, sest temas on elurõõm, elutahe, eluihk. Ainult üks kurb asi on armastusega ja tundmusega üldse: elus jääb ta ikka alla. Tema kas toob surma või ajab kodukohast ja oma ümbrusest põgenema (The Dark Flower; The Forsyte Saga – noor Jolyon, Irene, Jon; Justice). Isegi „The Forsyte Saga“ peakuju Soames, see kaine aru eeskujulik kehastus ja kirjaniku lemmiktüüp, jah, isegi see peab viimaks mõneks ajaks kodust lahkuma ilmareisile, sest vanas eas
