„Mu kallis! Võimatu! Seal on mitmesuguseid inimesi.“
Laituseavaldust alla neelates ohkas ta: „Hea küll! Frakis?“
„Jah, valge vest. Sa meeldid mulle valges vestis.“
Kaval pisi võrukael! Michael surus tema pihta ja tõusis. Fleur patsutas tasakesi tema kätt ja nõnda läks ta lohutatuna oma riietustuppa…
Kuid Fleur istus vähemalt viis minutit veel, olles mitte just „vastukäivate tundmuste“, vaid õige suure segaduse ohver. Viimase tunni jooksul olid kaks meest sedasama teinud – põlvitanud tema ees ja pannud käed ümber ta piha. Kahtlemata oli ta liiga ettevaatamatu olnud Wilfridi korterisse minekuga. Alles siis, kui ta juba seal oli, märkas ta, kui sootuks ettevalmistamata oli ta kõigeks selleks, mis puutus elu füüsilist külge. Tõsi, Wilfrid polnud küll midagi rohkem teinud, kui tegi praegu Michaelgi. Aga – armuline jumal! – ta oli märganud tuld, millega ta mängis, mõistis tormi, milles ta viibis. Ta oli temal ära keelanud sõnagi Michaelile lausuda, kuid loomusunniliselt taipas ta, et ta tema võitluse suhtes püüda kahele loiaalne olla
