just välja. Taevakene! Kui ilus ta oli tuule värvituna! Ta seisis üsna vaikselt mõttes.
„Halloo, Michael! Olen hiline. Olin klubis ja tulin jala koju.“
Michaelil oli seletamatu tundmus, et selles oli midagi varjatut. Nõnda siis varjas ka tema midagi ja ütles: „Just praegu vaatasin järele, kas sul kasukas seljas, hirmus külm on. Sinu isa ja Bart on siin käinud, läinud teised paastudes minema!“
Fleur heitis mantli seljast ja laskus toolile. „Olen väsinud. Su kõrvad on täna nii kenasti kikis, Michael.“
Michael laskus põlvili ja ulatas käed naisel ümber piha. Selle silmadel oli imelik helk, midagi uurivat, ebamäärast, mis ajas pisut kartma.
„Kui sina kopsupõletiku saaksid, kaotaksin mina lihtsalt aru,“ ütles ta.
„Miks just kopsupõletiku?“
„Sa ei tea, millega see ühenduses – ükskõik, see sind ei huvita. Kas välja läheme või ei?“
„Muidugi läheme. Täna on vastuvõtmine Alisoni juures.“
„Oh jumal! Aga kui oled väsinud, võiksime ära öelda.“
126
