Vanajutt teab sellest Glastonbury surnuaial kasvanud kodanikusõja ajal maharaiutud kibuvitsast, et see põlvnenud Arimatia Joosepi kepist, mille ta omanik jõuluõhtul maha torganud. See kepp ajanud kohe lehti ja kandnud juba järgmisel päeval õisi; ületab seega Karl XII kepi, mis alles aastate jooksul kasvab suureks puuks. Glastonbury kepp õitsnud palju aastaid igal jõuluööl. Hulgakaupa rännanud inimesed sinna seda imet vaatama. Kui aga 1753 Buckinghamshires selle puu võsu ei ajanud jõuluööl õisi välja, väitis rahvas, et uue kalendri 25. detsember ei olla õige jõulupäev, seda enam et kibuvits alles 5. jaanuaril välja lõi õisi. Tüli lahendamiseks määrati, et niihästi 25. dets. kui ka 6. jaanuari võib pühitseda jõuluna[1].
Jõulupuule on ammu otsitud eeskujusid piiblist, legendidest ja mujalt. Piibli ainetest tuleks siin küsimusse kõige pealt elupuu, mille kohta antakse järgmine kirjeldis: Keset tema uulitsat ja mõlemal pool jõge oli elupuu, see kandis 12 viljasugu ja andis igas kuus oma vilja ja puulehed tulid paganate terviseks[2]. See kirjeldis annab õieti edasi prohveti juba varemini avaldatud mõtet[3]. Seda piibli elupuud on katsutud teha nii-ütelda jõulupuu esiisaks, väites, nagu oleks hakatud selle piibli elupuu järgi jõulupuud ehtima mõnesuguste ehetega. Alguses mõtlesid jõulupuutegijad vaevalt piibli elupuu peale; küünlad ja ehted seltsisid alles aja jooksul puule. Nüüd võib „jõulupuuks“ arenenud kuusele hõlpsamini otsida eeskuju piibli elupuust, mille sümbolina ta esineb.
Vähem põhjust jõulupuu aluseks annab järgmine legend: Paradiisist lahkudes viinud Set enesega kaasa elupuu seemne. Selle istutanud ta Aadama hauale. Seemnest kasvanud suur puu. Seda puud tahtnud Saalomon hiljemini tarvitada templiehituseks, aga puu ei sobinud kuhugi. Puu lükatud Siiloa tiiki. Jeesuse ajal võetud ta tiigist välja ja tast tehtud Jeesuse rist. Hea- ja kurjatundmise puu tõi patu ja surma maailma, Jeesuse ristipuu aga elu ja õndsuse; Jeesus sai teiseks Aadamaks. Kui 1100. a. paiku asuti müsteeriumide etendamisele, s. o. kirikutes hakati dramatiseerima piibli sündmusi, näidati muu hulgas paradiisi-
