lauta viia ja igale loomale pähe riputada, — siis sigida loomad hästi ja nende kordaminek olla kindlustatud[1].
Kuusk on valitud jõulupuuks oma ilusate, ikka roheliste okste pärast. Keset külma, talvist tarretanud loodust, keset lumevälja esineb ta rohelises kattes elu sümbolina.
Jõulupuu varustamisele õuntega ja muuga andis omapoolt põhjust Saksamaal laialt levinud jutt, et jõuluöösi kandvat mõnes kohas õunapuud õunu. Keegi Johannes Nider kirjutab 1430. a. paiku: Nürnbergi ligidal kasvas imelik puu. Igal aastal kõige karedamal ja halvemal ajal, ikka ja ainult Kristuse sünniööl, mil neitside neitsi sünnitas Jumala poja, kandis puu sõrmejämedusi õitsvaid (!!) õunu. Sel ajal on isamaa kaks kuud enne ja pärast tavalisesti kaetud lumega ja vesi jääga ja kõledad tuuled puhuvad… Sellepärast tekitab imestust, et mitte varem ega hiljem, vaid just kõige pühamal ajal tulnud õunu ilmsiks. Igal aastal rändab Nürnbergist ja ümbrusest palju usaldavaid isikuid sinna öö otsa valvama, et selle tõsiduses veenduda.“ Teine vana kirjanik väidab, et Grävenbergi linnas ja ümbruses mitmed õunapuud sügisel kandnud vilja, jõuluööl aga uuesti õitsnud ja kasvatanud kirsisuurusi õunu. Samasuguseid jõuluöösi valminud õunu öeldakse Looris Maini ääres ja Katzenellenbogenis leidunud olevat[2].
Slaavlasedki tunnevad jõuluööl puudele lehtede kasvamist ja koguni kuldõunte valmimist[3].
Mida muistend teadis mujal Saksamaal sündivat, soovis usklik süda oma kodus järele teha, ja see järeletegemine leidis laste hulgas vaimustatud poolehoidu. Püüti teostada muistendit kodus jõulupuu näol. Legendide järgi olnud paradiisipuu, mille vilja Eeva sõi, õunapuu. Uuesti kunstlikult ellu tekkinud jõulupuu annab nüüd pattu viivate õunte asemel õndsuse õunu — nii seletati varemal ajal.
Jõulus õitsvast puust kõneldakse Inglismaalgi. Veel Charles I ajal viidud kuningale ja kuningaprouale igal aastal jõulus kuulsa Glastonbury valge kibuvitsa oks (Glastonbury thorn). Sellest kibuvitsast uskus rahvas, et ta jõuluööl õitseb.
