32
surnud; aga suurem osa raiujaid olla siiski ilma wigata peasenud, ja nõnda langes aega mööda ilus kallastiku-mets halastamata kirwe alla. Nüid wõib igaüks mööda minnes jo kaugeltki Kuuse-jõge ja tema endist peidetud weepinda näha, sest kallaste rinnakuid ei warja enam muud, kui sarapuu wõsukesed ja waarmarja warrekesed. Weteneitsi laulust ei tea noorema põlwe inimesed enam märkigi kuulnud olewat, sest et neitsi metsaga kadunud ja ristiusu õpetus endist pagana-aja arwamist unustusse uinutanud. — Kuningwere järwe kutsutud kaugel-wanal põlwel Halliks järweks ja nõnda ka weel Kalewipojagi ajal. Hiljemine aga elanud tema hommiku poolsel kaldal, nõnda nimetatud Kadrina mäe peal, üks Walge kuningas — kui kaua, seda ei saa rahwa suust aru — ja sest saadik hakatud teda Kuningaweereks, hiljemine Kuningwereks kutsutama. Sest kuningast teawad rahwas pitkemine kõnelda, ehk küll ulamisi ja puhas uduselt, et tema kaua aega ühe teise „Musta-kuninga“ wastu sõda pidanud ja wiimaks kahe järwe wahele mäe peale mitmepäewases tapluses surma saanud, kus praegugi kõrged matukseküngad ehk „kääpad“, ehk siinse murde järele „käipäd“, seisawad. Kas need kääpad tõeste nimetatud muistese „Musta-“ ja „Walge-kuninga“ sõa matukse-küngud ehk aga hiljema aja suuretükkide kansid on, see tahaks uurida. Kaewades olla aga mõned sealt seest sõariistu ja wask- ja raud-plaatisid, mõndasugu wõrusid ja muud sedasarnast leidnud.
Tükikesed Kalewipojast.
Kalewipoeg
olnud kuueteistkümne aastane, kuna ta esimest kord „Maalt“ Peipsi poole tulles Musta-järwe kohta juhtunud. Wiiesülla pitkune kõre palk-kuusk kepiks käes, astus ta järwe kitsama koha ehk „Härjaloomukse“ (mõned ütlewad Kuuse-jõe) teiselt kaldalt teisi ühe sammuga üle ja arwas nüid jälle kuiwa maad minna olewat, kuna tall aga kohe esimesel sammul ka Kuningwere järw oma kõrgete kallaste wahelt tee takistajaks ilmus.
