— 89 —
4.
Wanapagan ja Hans raiuwad metsas puid.
Hans ütleb: „Peremees, katsume kumb ennem nina otsaga haugu kuuse sisse saab!“
Wana wastu: „Katsume peale!“
Astuwad nüüd teine teisele poole kuuske ja hakkawad nina otsaga uristama.
Uristawad ja uristawad.
Kawalal Hansul aga nuga käes ja puurib sellega kuuse sisse.
Wanapagan küsib: “Kas sinu nina juba koorest läbi?“
„Juba ammugi läbi!“ wastab Hans.
Uristawad jälle. Wanapagan küsib: „Hans, kas su nina puu sisse ka lähäb?“
„Lähäb küll, peremees; tule waatama!“
Wanapagan tuleb ka waatama. Hansul suur hauk kuuse sees. Peremees ütleb: „Mis ime lugu see ometi on! Sinul suur hauk juba sees; mina ei saanud weel koorestki läbi — ja nina tilgub werd. Imelik tükk!“
Wana wangutas pead; Hans naeris habeme sisse. Läksiwad jälle puid raiuma.
5.
Hans tuleb metsast, tasku pähklaid täis. Pureb pähklad suus ikka katki ja sööb. Wanapagan näeb seda ja küsib: „Hans, mis sa seal sööd?“
„Pähklaid söön, peremees !“
„Anna mulle ka paar tükki katsuda?“
„Miks ei, peremees! Säh!“
Hans andis aga Wanale peutäie munakiwa.
Wanamees salwab ja surub, et nägu sinine. Ei aita midagi. Hambad walutawad.
„Küll sull on ka hambad, Hans!“
„Ei ole see weel suur asigi. Waata ma salwan kaks tükki korraga katki!“
Hans pistis ka kaks pähklat suhu ja salwas katki.
Wanapoiss wangutas pead ja läks ära.
