— 88 —
„Kas sa kõik ärapuhastasid?““
„Kõik jah!“
„Kus nad on?“
„Wäljas warna otsas.“
„Wõi warna otsas! Too ruttu sisse, Hans!“
„Jah, peremees, otsekohe!“
Hans jooksis wälja ja tõi puhastatud lapsed kotiga sisse.
Oh minu heldeke, kudas nüüd wanapoiss ja teised pidulised ära ehmatasiwad!
„Sina kelm, sina rööwel, sina mõrtsukas!“ karjus Wanapagan.
„Peremees, ära karju! Mõtle meie kontrahi peale. Ja kas sa siis ise ei ütelnud: Hans, puhasta lapsed ära? Mis mina muud mõistsin teha, kui puhastasin ära. Oleks peremees ütelnud: Hans pese lapsed ära! Siis oleks Hans ka lapsed ära pesenud. Härga sarwist, meest sõnast.“
Ei tohtinud ka Wanapagan Hansule midagi teha.
3.
Ükskord lõi Hans Wanapaganaga käe: „Ma wõtan ühe hobuse jalgade wahele ja teise teisse kaenlasse!“
Läksiwad ka katsuma.
Hans istus ühele hobusele selga ja wõttis teise teise käe kõrwa.
„Waata nüüd hullu poissi!“ imestas Wanapagan. „Kudas tall ometi niipalju jõuudu on. Noh, ega minulgi wähem jõuudu ’pole. Katsun ka! Hans too hobused seie!“
Hans hüppas ruttu maha ning andis hobused wanamehe kätte.
Kül katsus ja kirus wanamees, aga — ei aita midagi! Wõtab kül hobused kaenlasse, aga mis teha, jalad ei puutu maha! Hobused aga rabelewad ja lõhuwad jalgadega eest ja tagant ülesse.
Wanamehel süda täis. Pigistab omad kallid hobused pihuks ja põrmuks ja põhendab nagu sia tapja, et Hans wõidu sai.
