— 84 —
„Ei, ei!“ karjusiwad wanemad pojad, „see ei lähä korda! Anna meile uus katse tükk!“
„Hea küll,“ ütles isa, „üks aasta on teil jälle aega; kes mulle aasta pärast kõige parema leiwa kodu toob, see jäeb mu pärandajaks. Kas olete sellega rahul?“
„Oleme küll!“ wastasiwad pojad.
Läksiwad nüüd jälle teele. Wanemad wennad tõttasiwad linna poole; noorem wend lonkis jälle metsa poole. Leidis ka endise tee kätte ja sammus edasi. Astus majasse ja tõttas mau kambrisse.
Nüüd oli aga madu hõbedane; ilusam ja suurem kui enne.
Noor mees teretas ja rääkis oma reisi lu’u ja asja jälle ära.
„Ka kõige parema leiwa pead sa saama, kui sa mind aasta aega teenid. Töö on kerge: pead mind paljalt kaks korda iga päew pesema ja siis seie tooli peale magama panema.“
Noor mees arwas jälle: „Üks kõik, kus ma olen, wõi keda ma teenin, kui ma aga kõige parema leiwa kodu wiin! Jäen küll seie!“
Oli nüüd mehel jälle hea põlw. Söök ja jook hea ja töö kerge.
Jällegi aasta mööda.
Noor mees astus mau juure ja ütles: „Lase mind nüüd oma teenistusest lahti. Aasta on mööda ning ma pean isa juure tagasi minema.“
„Mine siis peale! Oled mind heaste teeninud: wõta ka oma palk sealt käsikambrist seina kapist kaasa. Ega paremat leiba kuskil maailmas enam saada ei ole.“
Noor mees tänas madu lahke wastuwõtmise eest, jättis jumalaga, wõttis seinakapist leiwa ja läks teele.
Kodu tulles leidis isa jälle, et noorema poja leib kõige parem oli ning ütles: „Wist noorem poeg meie kauba järele ju ikka mu pärandajaks jäeb!“
„Ei, see ei ole wõimalik!“ ütlesiwad wanemad wennad. „Anna meile weel kolmas katse ning see olgu wiimane! kes siis wõidab, see jäeb ilma sõna lausumata teiste peremeheks.“
