— 60 —
Wanamees uinus uueste magama.
Naine tõmbas teise sule.
„Ai, ai, mis see jälle oli!“ karjus Wanapagan.
„Ei olnud midagi!“ wastas naene, „lutikad halwad loomad hammustawad.“
Wanamees uinus jällegi magama.
Kui naine aga kolmanda sule tõmbas, kargas Wanamees waljuste karjudes ülesse.
Naine waigistas jälle: „Heida uueste magama! Ei olnud midagi; nägid ise paha und!“
Petetud Wanapagan laskis end waigistada ja uinus uueste magama.
Karjapoiss oli aga ka wiimse sõnakese tähele pannud, ehk tema süda kül kui haawa leht sees wärisenud.
Naene tõusis ülesse, laskis poisi kapist wälja ja kinnitas talle kõwaste, et ta kuuldud õpetusi õigel kohal pruugiks, muidu wõida talle suur õnnetus juhtuda.
Mere wahile ei pidanud aga poiss enne kuuldud nõuu awaldama, kui waht ta merest üle wiinud ja poiss tema piirist wäljas oleks. „Nüüd aga rutta!“ ütles naene. Pois tänas lahket ja kawalat naist hea abi eest ja ruttamise pärast lubas ta ise muret pidada, et ta Wanapaganaga millgil wiisil kokku ei juhtuks.
Kuldlinna jõuudes laskis karjapoiss end kuninga ette wiia ja andis talle hea nõuu teada: „Löö selle kuld kepiga, kellega sa kolm korda sõjas käinud, suurt kiwi, mis kesk turgu, siis on wõtmed käes!“
Kuningas lõi kepiga kolm korda suurt kiwi kesk turgu ja ennäe! — wõtmed seisiwad kiwi peal.
Kuningas tänas karjapoissi ja kinkis talle hobuse ja wankri, kuhu hulk kulda weel peale laduti. Linna rahwas oliwad rõõmsad, et kuningas wärawa wõtmed jälle kätte saanud ning kinkisiwad omalt poolt karjapoisile sedasama wõrd wara.
Nüüd tuli karjapoiss hõbelinna. Läks jälle kuninga juure ja andis targa nõuu teada: „Lase nõia neitsi õunapuu alt wälja kaewada, siis hakkawad puud kohe wilja kandma!“
