— 59 —
pani ja kapi ust nagu paberi lehte painutas. Käritas siis: „Kes siin käinud? Wõeras hais!“
„Ei käinud keegi!“ wastas naene, „sa tulid ise inimeste seast, hais ninasse jäenud.“
„Anna süüa, tee ase ülesse!“ paugutas jälle Wanapagan.
Poiss luuras läbi wõtme haugu ning wõis oma enese silmaga näha, kudas Wanapagan ühe lamba kindsu teise järele ära sõi ning wahete wahel suure kannu täie jooki ühe sõõmuga alla neelas.
Sööma aja arwas karjapoiss terwe tunni wältama.
Peale sööki heitis Wanapagan woodisse; ürikese aja pärast norskas ta, et seinad wärisesiwad. Naene heitis ka wana Tühja juure ja hakkas teda nagu unistates tõukama ja kiskuma ning sonis siis wahele: „Wanamees! Merewaht — tahab — ametist lahti —“
„Üh, — kui ta selle merde wiskab, kes talle sõnume toob, siis on ta lahti,“ wastas Wanapagan läbi une.
Naine unistab ja kawalustab jälle: „Wasklinnas on wee puudus!“
Wanapagan unistab wastu: „Kui nad hobuse, mis neil üheksa aastat luku taga olnud, lahti lasewad, siis wett küllalt.“
Naene jällegi: „Ei wõi, wesi uputab linna ära!“
„Rumalad! Kui hobune kolm korda ümber linna ärakäib ja korra jalaga kaabib, siis jälle kinni!“
Kawal naene unistab jälle: „Wanamees! Hõbelinna wilja puud ei kanna wilja!“
„Miks nad nõia tütre õunapuu alla matsiwad, wõtgu wälja, matku mujale —“
Jälle kawal naene: „Wanamees, kuldlinna suure wärawa wõti seitse aastat juba kadunud!“
„Löögu kuningas kuld kepiga, kellega ta kolm korda sõjas käinud, suurt kiwi, mis kesk turgu —“
Nüüd tõmbas naene esimese sule wanamehe seljast ära.
„Ai, ai, mis see on!“ karjatas Wanapagan.
„Ei ole midagi!“ wastas naene, „kirbud pahad loomad piinawad.“
