— 53 —
Noor mees ehmatas küll esiotsa ära, aga peagi julgunes ta jälle ja küsis: „Kas siit siis ära põgeneda ei wõi, kui wana Sarwik üle määra halb on?“
„Kulla noor mees! Wana Sarwikul on wiledamad tallad kui tuulel ning sinu kodu on siit nii kaugel, et seitse aastat ära kulub, enne kui tee otsa saab. Üksi wanamehe nõiduse wägi wõis lühikese ajaga sind seie tuua,“ wastas neiu. Noor mees jäi kurwaks ning kahetseski nüüd juba, et ta kodust nii kergel meelel oli ära tulnud. Neitsi aga ütles: „Ära muretse nii wäga palju! Kui ma wõin, küll ma sind aitan. Aga hoia, et sa wanamehele meie tutwust ei awalda, muidu oleme mõlemad kadunud!“
Rüütli poeg heitis küll woodisse aga uni ei tahtnud ega tahtnud silmile tulla, sest ilus tütarlaps ja kallis kodu ei läinud noore mehe meelest. Alles südaööl uinus ta magama.
Wanamees ärkas teisel päewal õhtu eel ülesse; nõuudis siis noore mehe enese ette ja ütles, weikest kotikest tema kätte andes: „Säh, siin on odrad! külwa nad maha. Wili saab ruttu kaswama ja walmima. Siis lõika ja puhasta ta ära, tee linnaksed ja pruuli mulle homme hommikuks kannu täis wärsket õlut walmis!“
Poiss ehmatas ära, nagu oleks peremees teda juba praegu tahtnud ära tappa; läks näust walgeks, nagu lubjatud sein. Wanamees pööris end woodis aga teise külje peale ja uinus uuesti magama.
Waene rüütli poeg rääkis nuttes oma südame walu neitsile; näitas tera kotikest ja lisas juure: „See on minu surm!“ Neitsi aga ütles: „Ära karda, noor mees, see töö ei olegi nii suur, kui sa arwad! Mine õhtu pimedas wanamehe waimu talli ukse ette ja ütle: „Waimud wälja! Wili maha ja õlu kannu!“ Mine homme hommiku wara ise waatama, küll sa siis näed, mis sündinud.“
Poiss täitis neitsi käsku ja heitis siis puhkama. Kui ta hommiku rehe alla läks, seisis seal tõrss wahutawat õlut täis.
Nüüd täitis ta kannu õllega ja wiis wanamehele.
