— 52 —
tasumist wõtaks, kas wõi poole mõisat; aga teine ei kuulanud sest midagi, waid nõuudis aga oma palka kätte.
Suure palumise peale jättis wiimaks wõeras mees poja seitsmeks aastaks wanemate juure; tegi aga ära minnes tõsise näu ja ütles: „Kui ma jälle tulen, ärge siis mind oma palumistega ja muu palga pakkumistega enam tülitage!“
Seitse aastat läksiwad wanematel nii ruttu mööda, nagu oleks nad seitse nädalat olnud, ning lahkumise päew jõuudis kätte.
Noor rüütel oli aga südi ja julge poiss ning ütles: „Ärge kartke midagi! Ma lähän hea meelega isa lubamist täites wõera mehega kaasa. Küll jõuan jälle koju; aga hoidke kuldkarbike seni paigal.“
Ühel päewal seisis ka wõeras mees õue wärawas ja nõuudis oma palka.
Noor rüütel jättis wanemad terweks ja läks wõera mehega teele.
Käisiwad hulga maad ära ning jõudsiwad wiimaks pimeda kuristiku suhu. Sammusiwad ikka edasi ja edasi, kunni suur ja lai jõgi wastu tuli. Wõeras mees rääkis mõne sala sõna, kellest noormees aru ei saanud, ning silmapilgul oli ilus sild jõel peal ning mõlemad läksiwad peatamata edasi. Jõudsiwad nüüd suure peresse: hooneid ja keldreid ja koopaid ja urtsikuid nähti siin enam olema, kui noore mehe mõisas kodus. Rüütli poeg sai otsekohe aru, et tall jõuuka ja nõuuka mehega tegemist oli. Astusiwad wanamehe elumajasse. Siin silmas noor rüütel ilusa neiu, kelle sarnast ta enne weel kuskil ’polnud näinud.
Wanamees ütles noorele mehele: „Täna puhka reisi wäsimust, aga homme hakkad tööle!“ Lames siis ise woodisse ja norskas peagi, et seinad wastu põrkasiwad.
Õhtu widewik oli kätte jõudnud ja tütarlaps seletas nüüd noorele mehele ära, kuhu teda oli toodud. Ta ütles: „Siit ei ole keegi elaw hing enam tagasi peasenud, ega sinagi enam ei pease. Meie oleme põrgu peres! Sinu päraline ei olnud keegi muu, kui wana Sarwik ise.
