Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/46

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 46 —

Wanapagan wastu:

„Sees on, sees on siidi suled,
Sees on padjad paremad!“

„Ei ole ma harinenud siidi sulil ja pehmeil padjul istuma; tooge heinu tõlla põhja!“

Wanapagan pojale:

„Jookse poega jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Jookse üle Riia Koiwa —
Seal on ilma wööta kuhi.“[1]

Poeg pühkis minema, kui tuul ja oli kui tuul jälle tagasi. Aga sellsamal silmapilgul laulis kukk ja Wanapagan oli ühes naise ja poegadega, ühes tõlla ja hobustega kui maa alla kadunud. Waene laps oli üksi omas kuld- ja hõbeehtedes sauna läwele seisma jäenud. —

Kui talu tütar teisel päewal waese lapse rikkust nägi, ei jätnud ta teda enne rahule, kui teada sai, kust waene laps selle rikkuse saanud.

Tulewal laupäewa õhtul jäi nüüd talu tütar meelega pärast wihtlejaid üksi sauna.

Ei kestnud ka kaua, seal kilisesid ja kõlisesid tõld ja hobused jälle sauna läwel.

Wanapagan sauna läwelt meelitama:

„Tule wälja tütreke, lähäme ära!“

Talu tütar wastu: „Ei ole riideid selga panna!“

„Küll lasen kodust riideid tuua; ütle tütrekene, mis on tarwis!“

„Üksi, üksi, õekene!“ laulis hiir nurgast.

„Mis sa, mudanukk, seal pirised! Pea suu kinni!“ ütles talu tütar hiirele ja hakkas siis Wanapaganale ette lugema:

„Selga tarwis siidi särki,
Ümber tarwis kulda körti,
Wööle tarwis kirju wööda,

  1. Kuhjale tehti enne ja tehakse ka praegugi weel rehaga ring keskpaika ümber, s. o. tõugati heinad ülesse poole, nii et jälg järele jäi, mida „wööks“ kutsuti. „Wööga“ kuhja juure ei tohtinud tulihänd ega keegi muu kuri tulla.