— 45 —
Poeg oli ka silma pilk kadunud. Natukese aja pärast oli mees jälle tagasi ning siidi särk käes.
„Säh, tütreke, siidi särk! Lähäme nüüd,“ meelitas Wannpagan jälle.
„Ei wõi tulla, ei ole kulda körti ümberpanna!“ ütles waene laps.
Wanapagan jälle:
„Jookse poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Too kodust kulda körti!“
Poeg oli kui tuul kodus. Kulda kört käes.
„Säh, tütreke, kulda kört! Lähäme nüüd!“
„Üksi, üksi õekene!“ laulis hiir jälle.
„Ei wõi tulla; ei ole kirju wööd wööle panna!“ wastas waene laps.
Wanapagan aga pojale:
„Jookse poega jõua poega,
Heida jalge enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Too kodust kirju wöö!“
Poeg pühkis kui tuul minema Oli jälle kui tuul kuldwööga tagasi.
„Säh, tütreke, kuldwöö; lähäme nüüd minema!“ meelitas Wanapagan.
Waene laps aga wastas jälle: „Ei ole kingu jalga panna!“
Toodi ruttu kingad.
Ei tulnud waene laps iialeski wälja, waid laskis ikka, nagu hiir õpetas, ühe ehte teise järele tuua.
Seni aga sai öö juba poole ligidalle.
Nüüd oliwad ka waesel lapsel kõik ehted käes.
Astus saunast wälja, uhketes riidis nagu kuninga tütar; läikis kuu paistel nagu kuld ja hõbe.
„Astu nüüd tõlda, tütreke!“ meelitas Wanapagan.
Waene laps wastas: „Kuhu ma istun? Tõld on tühi!“
